MinaSinaMeie

Finalllllyyyy on need neli tööpäeva läbi.Kuidagi eriti raske ja väsitav oli.Nüüd saan uue aastani puhata ja siis umbes nädala tööl käia veel ja ongi kõik,saan edasi kodus vedeleda ja paks olla.

Muidugi see,et mul nüüd vaba aeg on ei takistanud mind täna ärkamast kell 9 hommikul,uni läks ära ja kõht oli tühi.Üks siin  nägi mingit õudsat und ja kisas läbi une ka muidugi lisaks,et ma ikka kindlasti üles ärkaks 😀
Lõpuks saan ma rahumeeli küüsi lakkida(tööl ju ei tohiiiii).Nii vähe on vaja,et rõõmustada.

Ei tea kas ma olen seda ette kujutanud aga beebitüdruk on viimased kaks hommikut mind õrnade müksudega äratanud justkui “Tere hommikust!” öelnud ja siis edasi põõnanud,mina muidugi selle ärevusega edasi magada ei saa. Ississe ilmselgelt!

Järgmised kaks päeva on mul muidugi juba sisustatud.Homme lähen emmega Marianale külla,Robertit vaatama ja nunnutama.Ülehomme viime tädiMare kohvikusse.Vahepeal on vaja kuusk tuppa tuua ja uuel nädalal remont lõpuni viia.Hõissaaaa puhkus! 😀

Over and out,ma rohkem ei oska.

 

 

Täna käisime LA (looteanatoomia) ultrahelis.Kõik oli korras ja beebi siputas seekord päris palju.Mõõdeti ja uuriti teda igast küljest,kõik sõrmed varbad endiselt olemas ja sääreluu 3cm ja muud ma ei mäleta mõõtudest.
.Lõpuks siis arst ütles ka,et paistab tüdruk olevat ja noh,ju ta siis on ka 🙂   Kõik me oleme muidugi rõõmsad uudise üle aga ennekõike selle,et tibuga kõik korras on ja kosub tublisti.Uus tähtaeg on 3. mai,päev siia-sinna.

Peale ultraheli oli ämmaemanda visiit,kus ka kõik läks hästi ja noh,ega mul midagi väga polegi rääkida seal enamasti.Pole mul ju peale kasvava kõhu erilisi sümptomeid ega midagi,mille üle kurta ka .
Jõudsime emmega veel täna veeta peaaegu 5 tundi Lõunakeskuses,oh kui väsitav.Tore ka muidugi aga ennekõike väsitav.
Beebi sai endale tekikese ja mina sain roosad sefiirikorvikesed,kõik on rahul 😀

Nüüd lähen ma magama,homsega algavad viimased 4 tööpäeva selle kuu jooksul ja siis saan uue aastani puhata.JUHEI!

Täna 8.12.15 on 18+7 ehk siis 19 nädalat on täis ja 20. hakkab jooksma homsest.JUBA! Aeg läheb ikka niiinii kiirelt.

Nüüdseks olen paaril korral kõhus sellist äratuntavat mulksatust tundnud ja vahel sellist popkorni põksumist,eile tundis issi ka 🙂 See on nii rõõmustav ja armas tunne,et tahaks kogu aeg seda nautida( tean,varsti saan.)
Armastame ja ootame juba oma beebit nii väga! Õnneks saame me viie päeva pärast jälle ultrahelisse ja jälle teda näha.Võimalik,et ta seekord on natuke lahkem oma siblimisega ja äkki isegi saame teada,kas kevadel on oodata meie perre väikest printsessi või printsi (ennustused on rohkem tüduku poole aga meie ootame lihtsalt,et oleks üks terve ja õnnelik beebi.)
Seekord võtame arsti juurde minu emme ka kaasa,tema ju ka ei jõua ära oodata seda pisikest:)

Kohe on jõulud käes ja see aasta on mul kuidagi eriti jõulu tunne peal.Tahaks juba kodu ära ehtida ja kuuse tuppa tassida.Õnneks on mul piisavalt kannatust,et oodata selle kiire asjaga.
Mõelda vaid,et aasta pärast sibab meil kodus juba päris oma päkapikk ringi ja on suurim kingitus,mida üks emme ja issi ealeski võivad endale soovida! 🙂

 

Kuna ma olen endale telefoni kirjutanud siiani kõike,mis minuga selle üheksateistkümne nädala jooksul toimunud on,siis on natuke lihtsam tagantjärgi meelde tuletada ja siia ka kirja panna.

Alustan siis kõige algusest:

Rasedusest saime teada umbes siis,kui väike elu oli juba kuu aega ennast sisse seadnud.
Mina arvasin lihsalt,et keha ei taha minuga koostööd teha ja ju peab jälle nädala-paar kauem ootama,et saaks “nautida” naine olemist.
Kallis mees siiski käis mulle peale,et ma selle testi ära ostaks ja järgmisel hommikul ära teeks ja muidugi ma pool ööd vähkresin ja ootasin seda hommikut ja oi kui ma selle testi lõpuks tehtud sain.
Hakkasin üle kere värisema ,kui kahte triipu testi peal nägin.Ma olin ju kindel,et see ei tule positiivne.
Koguaeg olen ma mõelnud,et kui ükskord peaksin rasedaks jääma,siis mehele kohe ei ütle ja teen mingi üllatuse,läbi mille ta teada saab aga noh,need kes mind tunnevad võivad ette kujutada,kuidas see plaan mul läbi kukkus.Hüppasin selle triibulise pulgaga voodisse ja no,see nägu ei lähe mul ka kunagi meelest vist 😀 Üllatunud muidugi aga kuna beebi on meie perre väga oodatud,siis see oli ainult hea üllatunud nägu 🙂
Õnneks on mul inimene,kes minust tõesti südamest hoolib ja polegi midagi paremat tahta.Iga hommik ärgata teades,et just Tema käed on minu ümber ja olengi enda kõige turvalisemas kohas.

Enam-vähem siis kui test tehtud sai läksin ka paar päeva hiljem vaksali tänava noortekliinikusse,kus ultraheliga rasedus ka kinnitati.
Sümptomitest niipalju,et alguses elas minu sees kindlasti lisaks meie kallile lapsele ka mingisugune emotsioonideemon,kes õnneks praeguseks hetkeks on minema kolinud või vähemalt puhkusele läinud.
Isegi mul endal viskas kopa ette,kui vastik ma suutsin olla.Olen väga tänulik,et mu kõrval on piisavalt kannatlik mees,ise ma oleksin ammu sellisel emotsioonihunnikul näo täis sõimanud 😀
Paha on olnud paaril korral aga mitte nii hullult,et oleks pidanud oksendama minema.Enamus korrad ilmselt sellest,et olen lasknud kõhul liiga tühjaks minna.
Väsimus murrab kõige rohkem vabadel päevadel,sinna juurde siis kõhukrambid ja rindade valulikus.

19.10.15 Oli esimene ultraheli ja mõõdeti beebsu kuklavolti ja muid tähtsaid asju.
Päris võimas tunne oli teda esimest korda näha(noh 4.nädalal nägin ju ka aga siis ta oli alles täpike). Seal ta siis pikutaski ja ei kavatsenud üldsegi liigutada,niikaua kuni arst teda natuke togis,siis keeras selja ja lõpuks soostus natuke meie rõõmuks siputama ka.Kõik sõrmed-varbad olid olemas ja kõik teised näitajad ka väga head.

14.11.15 ja kohe ongi 16.nädal ja teine trimester käimas.Väsimus on jäänud ja laiskus on ka natukene peal aga tahaks,et kodu oleks korras ja tahaks pesa punuda.Kaks korda olen öösel vaevalnud kõrvetiste käes,ma vähemalt arvan,et need on kõrvetised.Kohutavalt valus tunne on ülevalpool kõhus ja rindkorvis,alati peale liiga hilist ja liiga suurt söömaaega.Oma viga,ma tean.

Sellega sai see esimene trimester läbi ja juba läheb veel lõbusamaks 🙂

 Esimene postitus ja ilmselt peaks ma siis ennast tutvustama.
Mina olen Merit ja lisaks minule leiab siit juttu ka minu kallist mehest ja meie beebist ja  meie koerast.Ma ei usu muidugi,et keegi kes siia satub juba ei teaks kes ma olen.Sai ju ometi alustatud selleks,et sõbrad-tuttavad saaksid ennast meie tegemistega kursis hoida ( kellel huvi muidugi ).

Kirjutamist alustan ka enda jaoks,põhiliselt siis ikkagi selleks ,et mitte ära unustada ühtegi tähtsat ja vähem tähtsat päeva,mil ma ühte pisikest tegelast enda kõhus kasvatan ja noh,kui ta lõpuks sealt välja otsustab kolida,siis on ju palju lihtsam sõpradele küsimuse “Kuidas läheb,mis teete?” peale blogilink saata ja hiljem siis päriselt edasi rääkida.