Kuna ma olen endale telefoni kirjutanud siiani kõike,mis minuga selle üheksateistkümne nädala jooksul toimunud on,siis on natuke lihtsam tagantjärgi meelde tuletada ja siia ka kirja panna.
Alustan siis kõige algusest:
Rasedusest saime teada umbes siis,kui väike elu oli juba kuu aega ennast sisse seadnud.
Mina arvasin lihsalt,et keha ei taha minuga koostööd teha ja ju peab jälle nädala-paar kauem ootama,et saaks “nautida” naine olemist.
Kallis mees siiski käis mulle peale,et ma selle testi ära ostaks ja järgmisel hommikul ära teeks ja muidugi ma pool ööd vähkresin ja ootasin seda hommikut ja oi kui ma selle testi lõpuks tehtud sain.
Hakkasin üle kere värisema ,kui kahte triipu testi peal nägin.Ma olin ju kindel,et see ei tule positiivne.
Koguaeg olen ma mõelnud,et kui ükskord peaksin rasedaks jääma,siis mehele kohe ei ütle ja teen mingi üllatuse,läbi mille ta teada saab aga noh,need kes mind tunnevad võivad ette kujutada,kuidas see plaan mul läbi kukkus.Hüppasin selle triibulise pulgaga voodisse ja no,see nägu ei lähe mul ka kunagi meelest vist 😀 Üllatunud muidugi aga kuna beebi on meie perre väga oodatud,siis see oli ainult hea üllatunud nägu 🙂
Õnneks on mul inimene,kes minust tõesti südamest hoolib ja polegi midagi paremat tahta.Iga hommik ärgata teades,et just Tema käed on minu ümber ja olengi enda kõige turvalisemas kohas.
Enam-vähem siis kui test tehtud sai läksin ka paar päeva hiljem vaksali tänava noortekliinikusse,kus ultraheliga rasedus ka kinnitati.
Sümptomitest niipalju,et alguses elas minu sees kindlasti lisaks meie kallile lapsele ka mingisugune emotsioonideemon,kes õnneks praeguseks hetkeks on minema kolinud või vähemalt puhkusele läinud.
Isegi mul endal viskas kopa ette,kui vastik ma suutsin olla.Olen väga tänulik,et mu kõrval on piisavalt kannatlik mees,ise ma oleksin ammu sellisel emotsioonihunnikul näo täis sõimanud 😀
Paha on olnud paaril korral aga mitte nii hullult,et oleks pidanud oksendama minema.Enamus korrad ilmselt sellest,et olen lasknud kõhul liiga tühjaks minna.
Väsimus murrab kõige rohkem vabadel päevadel,sinna juurde siis kõhukrambid ja rindade valulikus.
19.10.15 Oli esimene ultraheli ja mõõdeti beebsu kuklavolti ja muid tähtsaid asju.
Päris võimas tunne oli teda esimest korda näha(noh 4.nädalal nägin ju ka aga siis ta oli alles täpike). Seal ta siis pikutaski ja ei kavatsenud üldsegi liigutada,niikaua kuni arst teda natuke togis,siis keeras selja ja lõpuks soostus natuke meie rõõmuks siputama ka.Kõik sõrmed-varbad olid olemas ja kõik teised näitajad ka väga head.
14.11.15 ja kohe ongi 16.nädal ja teine trimester käimas.Väsimus on jäänud ja laiskus on ka natukene peal aga tahaks,et kodu oleks korras ja tahaks pesa punuda.Kaks korda olen öösel vaevalnud kõrvetiste käes,ma vähemalt arvan,et need on kõrvetised.Kohutavalt valus tunne on ülevalpool kõhus ja rindkorvis,alati peale liiga hilist ja liiga suurt söömaaega.Oma viga,ma tean.
Sellega sai see esimene trimester läbi ja juba läheb veel lõbusamaks 🙂
MinaSinaMeie 